Viimase nädalavahetuse emotsioonidest

Nagu juba ülalpool mainitud, ootas meid ka üks üsna ebameeldiv töö. Kui augusti lõpus Rõugest lahkusime, olid roovid küll sarikatele paigaldatud, aga omavahel fikseerimata. Algselt oli plaanis sidumiseks kasutada kuusejuuri, nagu seda veel ka umbes 100 aastat tagasi tehti. Mind hakkas aga painama küsimus: kuidas neid kuusejuuri savipotis pehmeks hautati??? Metallist pada oli tol ajal ju veel ilmselge luksus. Üsna lihtsa lahenduse leidsime aga Taanist. Trelleborgi viikingimuuseumisse eksperimendi korras ehitatud maja puhul oli selleks kasutatud toornaha ribasid. Kui seda nägin, oli kohe selge, et ka Rõuge muinasmaja puhul tuleb sama meetodit kasutada. Toornahk tõmbab kuivades üsna korralikult kokku ja sel moel fikseerub ühenduskoht paremini kui ühegi teise materjali puhul. Toornahk lehkab aga üsna korralikult ning kuna libe nahk oma raskuse tõttu eest ära libisema kipub, siis on sellest ribade lõikumine üks paras katsumus. Mul endal oli klomp kogu aeg kurgus ja esimesed empotsioonid kippusid olema sellised, et liha nüüd enam tükk aega süüa ei tahaks. Õnneks olid Rõugesse tulnud mehed piisavalt hakkajad ja seegi töö sai tehtud. Otsa tegi lahti arheoloog Arvi, kes oma töö spetsiifikast lähtuvalt on elu jooksul nii mõnegi ebameeldiva asjaga kokku puutuma pidanud. Edasi võtsid selle töö üle Keijo, kes on uus projektiga liitunu ning Ain, kes oma suvest juba kolm nädalat Rõuges majaehitusse paigutanud. Ma ei usu, et keegi neist südames selle üle rõõmust hõisanud oleks, aga töö tehti ära vähemagi hädaldamiseta.

Katuselaudade kiskumine tundus mulle enesele enne esimese palgi lõhkiajamist oluliselt lihtsam, kui see tegelikult on. Teadmine, et sel teel on laudu tehtud üle 1000 aasta ja suhteliselt kergeid ning elegantseid viikingite laevu valmistati samuti kisklaudadest, andis selleks veelgi enam põhjust. Esimesed Rõuge katuse tarbeks kistud lauad kahandasid meie kõigi entusiasmi oluliselt. Tundus, et materjalikadu saab õige suur olema. Näitasin Taanis pilte meie muinasmaja eksperimendist ja augustis kistud laudadest Skuldelevi laeva rekonstrueerimisel osalenud Torben Hansenile. Tema sõnul oleme siiani kenasti hakkam saanud. Lisaks mainis ta, et 18 tonni kaalunud Skuldelev 2 ehitamiseks kulus tegelikkuses tervelt  60 tonni metsamaterjali. Kuna Skandinaaviamaades on taolisi eksperimenete korraldatud suhteliselt pika aja vältel ja kogemusi on neil kindlasti oluliselt rohkem kui meil, siis võiksime oma tulemustega ju üpris rahul olla. Samas mõtlen jätkuvalt selle üle, et selline materjali kadu (üle 2/3) on ikka liiga suur. Vaevalt rauaajal materjali nii kergekäeliselt raisati. Tõenäoliselt ei ole me veel lihtsalt suutnud jõuda nende põhiliste saladusteni, kuidas laudu võimalikult väikese vaeva ja materjali kadudega valmistada. Veidikene oma töö metoodikat siiski muutsime ja esialgu tundus, et viimane meetod on eelmisest ka veidi tõhusam. Kui alguses lisasime kiilusid piki palki avanevasse lõhesse, siis nüüd proovisime kiilusid lisada palgi otsa löödud lõhesse ja vaid mõnel juhul palgi küljelt kaasa aidates. Tundus, et jõud, mis sel moel rakenduvad on suuremad ja palk läheb hõlpsamalt lõhki. Kui nüüd kahte erinevat meetodit veel läbi katsetada, peaksime jõudma ka selleni, kumb neist siis ikka parem on.