Esimese töönädala teisest poolest

Kuum ilm ja lõõskav päike ei ole ilmselgelt lageda taeva all füüsilist tööd tegeva inimese sõber. Aga alla andnud me veel ei ole. Trotsime ilma ja tegutseme edasi.

Kõige tähtsamaks ja kiiremaks tööks on hetkel jätkuvalt katusematerjali tegemine ja paigaldamine. Siin tuleb ära kasutada iga hetk, kui rahvast veidikenegi rohkem kohal, sest ühe-kahe mehega neid pakse plankusid katusele ei saa. See tähendab omakorda, et töötame ilma puhkepäevadeta. Väiksemad tööd nagu ukse lõpetamine ja lavatsite tegemine võib jääda ka selleks ajaks, kui meeskond täitsa kokku kuivab.

Väike tagasilöök oli meie tegemistes ka. Olime selleks valmis, et kollet katva kiviplaadi (kolde võlvi) leidmisel tekib probleeme ja iga pealtnäha sobilik kivi ei pea temperatuurimuutustele vastu. Vaatamata valmisolekule oli siiski veidi kurb, kui oma kiviplaadist ilma jäime. Juba esimese tuleproovi ajal tekkis kivisse paar pragu ja järgmise päeva hommikul peale 45 min laastutuld purunes kivi mitmeks tükiks ning hoole ja armastusega laotud ahi kukkus kokku. Nüüd otsime kõikjalt uut. Vastasel juhul jäävad meie elanikud külma kätte. Seega ... kõik, kes juhtuvad kuskil nägema suurt   (-> 1 m2 läbimõõduga) lapikut kivi, helistage 5548781 või jätke teade siiasamasse.

Tuulit, Anu ja Pikset, kes ka eelmisel aastal muinasmaja ehitusel usinalt kaasa lõid, tabas tänavu Rõuges luulepisik. Ood muinasmajale (autorid Tuuli ja Anu) sai nii pikk, ei hakka seda täispikkuses siia ümber trükkima, aga osa sellest siiski:

/.../ Elas metsas Pifi-Viire,

Majakene kerkis kiirelt.

Kutsus kokku noori vanu,

karvaseid ja sulelisi. /.../

/.../ Palgi otsas koerakael,

Kirves oli täitsa pael.

Peitel päris imeasi,

liiva tõi meil Kopa masin /.../

Ja osa Pikse luuletusest ka:

Ma armastasin Muinasmaja,

kui juulikuu päike kõrvetas nahka.

Hoidsin kinni kirvest

kui viimsest suve irvest.

Kui süttis esimene tuli

                                    (ahjus)

Ei kustunud see enam iial meie

                                    (hinges) /.../